Ja kokku sõitsime kõvasti üle 2000 km







Meie ööbimispaik Magnetic Islandil


Mini Moak, kimavad magneetilisel saarel ringi


Meie neljaratta veoline reniauto 24ks tunniks


Magnetic Island...siit me tuleme


Kes telgis, kes autos










3 nädalane kroko beebi


Tööpapud


Siis kui poiste auto katki läks ja nad seda 2 ja pool km lükkama pidid


Michelle ja Vappu, Vappuga läheme Balile sukelduma

detsember- nahavahetuskuu

Esmaspäevast laupäevani on äratus kell 4.50, kell 6 läheb buss ja kell 7.30 alustame tööpäeva.
Töö lõppeb umbes 5, buss juba ootab aga peame veel mõnest farmist inimesi peale korjama. Seega kodus oleme
kusagil pool 7 õhtul. Rampväsinud. Isegi süüa ei jaksa teha, tahaks kähku magama saada ainult.
Raha on hea ja neljapäevad on head sest siis saab tseki suurema summaga. Aga kui aus olla, siis raha ei ole
seda väärt, seda, et ma ennast laibaks töötan. Plaan oli siis tulevad laupäeval ära minna. Eile rääkisin
seda farmerile ka. Oi kurja, ta ei lase mind ära. Ma saan temast täitsa aru, kuna päris paljud lähevad ära ja raske on uusi
välja õpetada ja ma olen tema arust üks parimatest töötajatest. Ajeee.... liiga hea töötaja olla ei ole ka hea.
Seega ma pean vähemalt jõuludeni vastu pidama nüüd.
Ükspäev lõuna pausi ajal leidsin ma, et suure sügavkülmiku sees oleks nagu lumi sees, või no ümber selle külmiku sisemuse.
No lõppes asi nii, et lund hakkas sadama kõigile krae vahele.
Ja üks õhtu leidsime hoovi pealt austraalia põhja territooriumi püütoni. Ronis posti otsas kus meie pesukuivatamise
nöörid on. Eesti poisid, hulljulged nagu ikka, hakkasid teda kohe luua varrega surkima. Tahtsid teda kasti ajada. Seda nad
peale tunni ajalist togimist ka tegid. AGA tuli välja, et naabri tüdruk oli oma mao 2 kuud tagasi ära kaotanud ning madu sai
oma koju jälle ilusasti.
Eelmine nädalavahetus käisime osadega Cairnsis ja Port Doglases. Jube hea oli lihtsalt lesida laguuni ääres ja mitte midagi
teha... öösel magasime ookeani ääres. Hommikul olid kõik kohad liiva täis aga pole hullu. Väikene puhkus jubedale mango tööle.
Asi lõppes aga nii, et ma kõrbesin jälle ära. Nüüd ajan terve keha pealt nahka. Isegi nina otsast. Vahepeal nägin välja
nagu jõuluvana. Aga mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud ka. Päevitusest on ainult varemed alles.

Noniiiii. Nüüd juhtus nii, et mul pole enam tööd ja laupäeval on minek.
Tööd ei ole enam sellepärast, et mainisin farmerile et võibolla lähen ära, aga ta palus mul mõelda veel, et ta ei taha mind
ära lasta...eks ma mõtlesin ja ütlesin, et oky...olen vähemalt jõuludeni võibolla kauem. Ju talle ei sobinud see
ja esmaspäevast tuli uus inimene võtta. Soome tsikk kellega koos töötan rääkis, et see uus ei saa üldse tööga hakkama
ja kõik igatsevad mind taga, aga headaega... ma ei lähe sinna enam elusees tagasi.
Kõik kirjad ja pakid mida ma ei saa nüüd kätte
saan ma hiljem kätte kui need edasi saadetakse kusagile
=)
pole hullu

Asutraalia....siit ma tulen ! ! ! !

Päike plus osoonikihi puudumine võrdub aiai

Ilusat jõulukuu algust !
Nii muuseas, et teid kohe mitte üldse kadedaks teha, siis mul on päikesepõletus. Pühapäeval
olime 4 tundi järve ääres, ma arvasin, et ma küll päikest enam ei saa, aga novot. Terve aeg olin kõhuli ka seega alates
kaelast lõpetades kandadega on põlenud. Tore, et ma istuda või kõndida saan. Oleme varem ka nii kaua järve ääres olnud,
aga ma pole isegi veidi jumet saanud selle ajaga. Nüüd tuleb päikesekaitse kreem igatahes kapi põhjast üles otsida.
Viimasel ajal on üldse jubejube kuumaks läinud, pügalad näitavad pea 40 piire juba.
Ja siin känguru maal on selline seadus, et ei tohi pool lahtise auto aknaga sõita. Peab kas olema täiesti lahti või
täiesti kinni, et selle eest võib trahvi saada. Vot nii targaks olen saanud.
See nädal on eestikate nädal olnud. Neljapäev tuli üks eestikas siia, kelle sõbrad siin juba on ja reedel tuli üks eestikas
tagasi, kes läks Kullarannikule tööd otsima 2 nädalat tagasi, aga seda seal polnud. Ja siis pühapäeval ilmus ei tea
kust siia veel 3 eestikat. Jummmmmeeeellllll. Mida te siia teisele poole maakera kõik tahate tulla? Ei mina ei saa
sellest aru...
Natukene siis kokkuvõttes minu esimesest mango nädalast.
Esimese tööpäeva kohta te lugesite juba eelmisest blogist. Teine ja kolmas tööpäev olid täitsa normalsed kuna saime
mingi teistsuguse sordi mangosid, mida oli jube lihtne pakkida. Aga peale 3ndat päeva hakkas põrgu pihta. Ei mina ei
saanud enam mitte midagi aru kui järgmine sort tuli. Mõtlesin, et ostan kohe pileti eesti ära, sest ei saa siin ikka
hakkama. No ei teinud lihtsalt vahet mis suurus mis mango on. Kõik olid ühesugused põhimõtteliselt. Aga õnneks see jama
kestis ainult ühe päeva. Võtsin end kokku ja nüüd on juba kõik tiptop. Eilsest olen ma seal isik, kes peab kõiki aitama,
mitte lihtsalt ei paki päev otsa. Seega ma teen kaste juurde siis ma panen mangodele kleepse peale ja siis ma korjan liiga
väikesed mangod suurde kasti ja siis tembeldan kaste ja siis kui aega jääb üle ja teistel abi vaja on, siis ma aitan neil
pakkida. Päevad on jube kiired ja eks ma jooksen nagu segane seal ringi, aga vähemalt aeg ei veni. Aga jummel kui palav ikka
on. Higi voolab nagu saunas, 4 liitrit vett läheb tööpäeva jooksul. Aga pole hullu, harjub ära.
Täna saime mangosid kaasa ka võtta, need nüüd valmis saanud, mis meie jaoks hoiti. Mina ja Vappu(soomlane, kellega koos töötan
ja kes samas hostelis elab) võtsime 3 kilekotti suuri mangosid ka teiste hoseli elanike jaoks. Meil siin nii, et kes korjab
passionfruite või laime või sidruneid või ma ei tea mida, siis see toob hostelisse ka neid kõigile kui võimalus on.
Praegu on köögi laua keskel suuuuuuuuur hunnik jube magusaid mangosid. Nämmmm....

mango hullus

Laupäeva hommik. Kell on 4.50. Äratuuuuuuuus. Jummeljeebus.... isegi päike ei ole veel tõusnud. Kaerahelbe puder ja
ja topeltkange must kohv ilma piima ja suhkruta. Ja sõit mango farmi võis alata. Tund aega sõitsime sinna. Ma töötan seal
koos soome tüdruku Vappuga, kes elab ka Tolga Country Lodge´s. Me oleme Tolga omadest esimesed, kes see hooaeg mangodesse
lähevad. Igatahes me siis pakime neid. Mangod jaotuvad suurusteks ja suuruste järgi tuleb neid pakkida. Suurused erinevad
sortide kaupa, täna olid suurused 14,16,18 ja 20. Mina pidin pakkima suurust 16 ja 20. Masina pealt nad tulid ja jummel...
alguses ei saanud mitte midagi aru mis suurus miski on ja mis millest suurem on. Aga no vaikseltvaikselt hakkas midagi
looma. Ja kurja, austraalia mangod on ülimalt head. Aga see on siis püsivam töö ja loodetavasti kuni jõuludeni, kui ma
seal ikka vastu pean. Täna oli poolik päev aga oi kui väss ma olin, kui me koju jõudsime. Asi võis ka selles olla, et me
kella kaheni öösel kaarte mängisime... aga pole hullu. Nüüd 2 vaba päeva ja teisipäevast hakkab täistamp peale, täna
tehti minud ja Vappu pärast pakkimist aeglasemalt.
Eile rääkisime Frankiga, kes omad Athertoni ja Tolga backpackerite hosteleid ja paigutab meid igale poole tööla, et
jõulude ajal teeme kõik koos mingi suurema jõulusöömaaja....Tolga ja Athertoni omad kõik ilusasti koos. Aga no selleks ajaks
on eestikatest veist ainult meie viiekesi alles.

Porkodiooooooo ja tuhat muud asja !

Tööga on nii nagu ikka... läheme tööle, masin läheb katki, istume 5 tundi kuni masinat parandatakse ja teeme veel veidi
tööd. Seega meie päeva töötunnid on umbes 4 tundi. Tore, et raha juurde tiksub.
Viimastel päevadel on suhteliselt pilves olnud ja ma avastasin ühe ilusa loodusnähtuse. Üks päev olid pilved eriti
madalal, selline tunne, et ainule tõuse korraks kikivarvukile ja puuduta neid pehmeid tupsukesi. Kõik mäed olid
ümberringi pilvedega kaetud ja kaugele ei näinud midagi, aga jube ilus oli ikkagi.
No selle tööga seal Costa kartuli farmis on veidi nigel. Vahepeal on, vahepeal mitte.
Ja oi kurja kui kuumaks siin jälle läinud on. Kuna kartulikorjamise masina peal paistab veidi päikest ainult säärte peale,
siis vahepeal olid päris kenad randid, aga need randid oleme õnneks juba ära suutnud päevitada... nii mõnus on jälle pruun
olla. Ja vahepeal juhtus midagi kurba ka. Korralik punt eestikaid lahkus jäädavalt Athrertonist Brisbanei. Mhh, jälle
tuli öelda headaega inimestele, kellest olid juba sõbrad saanud. Aga eks tuleb siis eestis jälle kokku saada, kui enam
muidugi austraalias ei kohtu.
Kolmapäeval õhtul saime teada, et Costa kartulifarm on selleks aastaks lõpetanud ja oh seda üllatust...me saime uude
kartulifarmi. Mina ja Raili eraldi. Ma olen nüüd koos soomlase, sakslase ja korealasega. Tahaks juba mangodesse ära minna.
Esimed mango töölised said neljapäeval tööle juba.
Me siin ikka mõtleme jõuludeni paikseks jääda ja selle aja sees auto ära osta. Niiet viimased jõulukaardid ja kalevi
sholaadid saab posti panna 10. detsember, aadressi kirjutasin mõningad blogid tagasi.

Ja muide. Väljas on 35 kraadi, jõulu kaunistused ja jõulu muusika....mkm, ma ei suuda ikka ära harjuda kuigi teine aasta
juba nii. Ja piima säilivustähtaeg on 1. detsember, detsember juba. Kurja kui kiirelt siin aeg ikka läheb.


Ja muide. Ma arvan, et mu selg saab jubedat trenni selle kartulite sorteerimisega.


Ja muide. Kui ma praegu ostaks mai alguseks endale pileti koju siis saaks selle 5000 krooniga...uskumatu


Ja muide. Ei midagi tegelikult.
Päikest !

Luuuumi tuli maaahaaa ja valgeks läks maaaaa.....

Tööinimese lõbu jätkub...
esmaspäeval olime pool päev tööl kuna teine masin ikka katki, teisipäeval vaba, kolmapäeval pidime kell 9 üleval olema,
et äkki on masin ära parandatud aaaaaga ei. Passisime jälle tühja. Neljapäeval pidime kell 10 valmis olema....lootsime,
et ei pea tööle minema kuna ühed eestikad läksid cairsin, et oleks koos nendega saanud minna aga eiiiii me pidime
kell 11.30 tööle minema. Jummel kuidas ma sellest tolmust ja mulla haisust juba kopp ees on, silmad ajavad ka mingit
musta tolmu sarnast plöga välja ja ega see nahk enam puhtaks ei lähe. Ja kas te kujutate ette mismoodi haiseb 2 päeva
päikese käes lebanud surnud veis? Mina tean....iga kord kui põllul kartlirida pidime vahetama oli mega hais üleval. Jubejube.
Reede oli 6 tunnine tööpäev ja kell 9 õhtul ma magasin juba sügavat und selle asemel, et välja minna. Laupäev oli meil
vaba ja olime õhtul Athertonis teiste eestikatega. Eesti kogukond siin Athertoni piirkonnas hakkab kiiresti kahanema.
Järgmise nädala lõpuks lahkub 7 eestikat. Ja me mõtleme ka viiekesi, et kui nüüd leiaks hea ja odava auto kiirelt, siis
tahaks ise ka ära minna võimalikult ruttu. Austraalia ootab ju avastamist ja kartulid jooksevad õudusunenägudes silme
ees juba ringi. Pühapäeva hommikul kell pool 10 tuli Michelle ja äratas mu üles ning ütles, et Liis, sul on 20 minti aega
ja siis saad tööle minna. Jummel kuidas mulle need kiired hommikud ei meeldi. Muidu ärkan ju poolteist tundi enne välja
minekut üles, et endale rahulikult kaerahelbe putru keeta ja asjad kokku panna. Aga oky, kui tööle siis tööle. Raili ja
Giovanni olid juba üleval ja asjad koos kui ma paanikas mööda maja jooksin. Ja vihma sadas. Ja kallas ja kallas ja kallas...
Kell 10 alustasime tööga, tegime isegi lõunapausi ära ja siis töötasime veel natukene ja lõpetasime kuna vihma kallas
siis olid kartulid liiga mudased. Ega siis midagi, koju minek. Kui me saaks esmaspäevast reedeni kõik päevad ilusasti
kahekast kuueni tööl olla siis saaks 600 taala...aga kuna me teeme müni päev 2 tundi, mõni päev jääb vahele siis me saame
kusagil 350 taala nädalas ja 160 läheb juba üürile. Eks sa ürita siis auto jaoks säästa. Aga ei vingu. Peaasi, et tööd on
(Costa farmis veel vähemalt 2 nädalat, eks siis tulevad mangod peale). Ja tähelepanek minu poolt: siin on kõik farmid itaalia
nimedega(Costa, rigatto, Mussasso, Serra, Terranova, Curda jne jne).

Ja ei ole vaja mulle kell 2 öösel(austraalia ida kalda aja järgi) helistada ja öelda, et lund sajab :D
Kokku ei näe ma siis lund 2 ja pool aastat.


NB:
Kallis issi, ilusat isadepäeva !
=)

Fig Tree

Nagi lahkumiskink. Ma oskan nüüd jaapani keeles oma nime kirjutada !

Tahtsin tükk aega ja pidin ära ostma !



Pannkoogi meisrid Marianne ja Raili

Tolga Country Lodge


Tolgaaaaaaaaa

Reede õhtune pitsa paradiis

Kartulipõllult


Kartulipõllu miljoni dollari vaade


Kartulivõtu masin




Tööl küll vetsu ei taha minna

Grillmeistrid eestikad